EduTech Asia messil sai reaal- ja loodusainete kategoorias peapreemia mäng Planeteers. Fotod: Edutech Asia 2019 Heli Aru-Chabilan. Piret Lehiste. Peep Küngas. P

Kui kunagi võis võrrelda inimeste rumalalt ressursinõudlikku mõistust paabulinnu sabaga, siis kaasaegses maailmas edukas olemiseks on uute oskuste omandamine ülioluline. Paraku on uued õpivõimalused nende maksimaalse tõhususega ära kasutamiseks evolutsiooniliselt veel liiga uued.

TALLINNA KOOLIVÕRK: Viimase kümne aastaga on Tallinna põhikooliõpilaste arv kasvanud enam kui 10 000 õpilase võrra. Vajadus gümnaasiumikohtade järele kasvab eel

Gustav Adolfi Gümnaasiumi alustab jaanuaris õpilaste elektroonilise tundi registreerimisega. Selleks on kasutusse antud elektroonilised õpilaskaardid, mida valideerides kinnitab õpilane tunnist osavõtu. Ühtlasi säästab see õpetajate aega ja võimaldab lapsevanematel reaalajas nende laste koolikohustuse täitmist jälgida.

Kogu maailm otsib ajale ja elule kohast koolimudelit. TLÜ haridusinnovatsiooni keskuse juhataja Mati Heidmets arutleb, mida toob õpetaja-õpilase rollide vältimatu muutumine – Eestil tuleb sel teemal kaasa mõelda ja tegutseda.

Eesti lapsed kasutavad igapäevaselt internetti järjest rohkem. Kui võrrelda vene ja eesti lapsi, siis vene lapsed kasutavad internetti isegi rohkem, kuid siinjuures pole oluline vaadata vaid ekraani ees veedetud aega, vaid seda, millega lapsed seal tegelevad.

Kooliaasta alguse puhul meenutame õpetajatüpaaže, kellega oli rõõm gümnaasiumi- ja ülikoolipäevil kokku puutuda. Tegu ei ole pilketeosega, vaid rõõmsa tagasivaatega erinevatele professionaalidele, kellest igaüks õpetas koolitarkust ja „midagi veel”. Just see „midagi veel” on siin sõnaks ja pildiks saanud.

Koroonakriis on toonud eriti selgelt esile vajaduse keskenduda õpilaste õpioskustele, sotsiaalsetele oskustele ja vaimsele tervisele ning lisaks sellele saab lähiaastate väljakutseks olema haridusliku ebavõrdsuse süvenemise vältimine ning õpilünkade kompenseerimine, kirjutab Noored Kooli SA koolitusjuht Joosep Norma.

Õiguskantsler Ülle Madisele saadeti pöördumine, milles lapsevanem avaldab kahtlust, kas on õige, et ühe Jõhvi lasteaia õpetajad söövad rühmas lõuna ajal kaasavõetud toitu, mitte sama toitu, mis lapsed. Madise leidis, et õpetajad peaksid oma valikut lastele selgitama.

Lapsevanemad on samal arvamusel, sest näevad, et põhikooliõpilaste igapäevane töökoormus võib ulatuda 12 tunnini päevas.

Mati Heidmets. Pinge uuendajate ja traditsioonihoidjate vahel, nii koolis kui kogu ühiskonnas, on alati olnud. Kuigi paljudes Eesti koolides domineerib praegu t

Andekust nähakse küll hariduses ja ühiskonnas laiemalt olulise ning tähtsana, kuid ande kandja jääb sageli tahaplaanile, selgub Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorandi Halliki Põlda doktoritööst.

Eesti kooliõpilased on oma teadmiste poolest maailma tipus, teisalt paistame aga välja kesise koolirõõmu poolest. Õpilased on küll targad, aga nende silm ei sära.

Kontrolltöid tunneb Eesti kool hästi. Samas on arusaam kontrolltööst kaunis kitsas ja ei kasutata ära teadmiste kontrollimise vorme, mis vastaksid palju paremini praeguse aja nõuetele selles osas, kuidas on tegelikult mõttekas õppida ja mida on vaja hiljem teada või osata, kirjutab Tallinna Saksa gümnaasiumi õpilane Roosi Lilles.

Teisest kuuenda klassini kahaneb laste koolirõõm suurel määral, selgub rahvusvahelise uuringu Children's Worlds tulemustest. Koolirõõm kahanes enamikes uuritud riikides, kuid Eesti laste hulgas oli selle langus üks suuremaid. Kui teadlased kuuenda klassi laste käest selle põhjusi küsima läksid, said nad kohati väga ootamatuid vastuseid.

Me teame, et Eesti õpilased tõusevad PISA testis esile heade aineteadmistega. Huvitav on aga võrrelda teiste riikidega siinsete õpilaste koolis õnnelikuna tundmist või arvamist, et kool on ajaraiskamine.

Distantsõpe on küll tänaseks ununenud nagu mullune lumi, ent lapsevanemana näen, et koolis õppimine pole enam endine. Uue õppeaastaga alanud muudatused kestavad visa järjekindlusega edasi ka pärast sügisest koolivaheaga. Kodus väljendub see õhtul lauaarvuti taha tekkivast järjekorras.

29 protsenti Eesti koolilastest on viimase kahe nädala jooksul tundidest puudunud. See OECD statistika näitab, et OECD riikide võrdluses puuduvad Eesti lapsed koolist päris palju. ERR Novaator uuris Vikerraadio saates "Huvitaja", mis lastele koolis meeldib, mis ei meeldi ning mis põhjustab koolist puudumist.

Belgias töötav Eesti õpetaja Markko Mattus kirjutas 5. juuni Postimehes, et «me kohutavalt palju õpime, kogu aeg täiendame anumat, aga sellega ei tehta suurt midagi peale testide sooritamise ja koondhinde saamise». Rahvusvahelise täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC andmed viitavad teatud määral samale suundumusele, kirjutab haridus- ja teadusministeerium PIAAC uuringu analüütik Vivika Halapuu.

Do high PISA scores mask a serious threat to Estonia’s education progress?

Usun, et lähitulevikus saame lammutada inimeste loodud kunstlikud piirid erinevate õppeainete vahel ning saada senisest rohkem mõtestatud ja seostatud õpet, leiab oma kommentaaris Agu Leinfeld.

Soomes on 2000. aastatel õpilaste õpitulemused langenud. Eriti paistab silma poiste mahajäämus tüdrukutest. Helsingi ülikoolis on valminud uurimus, millega otsi

Saavutussurve, mida juhib perfektsionism ja edukultus, karmid hinnangud, mis järgnevad tulemustele, (vähem) võimekateks tembeldamine – nii saadame teele põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajad.

OECD avaldas möödunud nädalal kokkuvõtte selle kohta, kui paljud koolinoored tahavad tulevikus õpetajaks saada. Ligi 40 riigi võrdluses on selge, et Eesti teismelistele ei paku õpetajaamet sugugi huvi.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop kirjutab, et koolide hindamismudel võiks konkurentsi asemel soodustada koostööd.

Lõimimine sel viisil, nagu ta on olnud suhteliselt edukas viimased 25 aastat, enam sama häid tulemusi ei anna, leiab professor Martin Ehala. Ta pakub välja konkreetsed ettepanekud, kuidas edasi minna.

Soome haridussüsteemi guru, Jyväskylä ülikooli professor Jouni Välijärvi rääkis intervjuus Marti Aavikule, miks koolihariduse tippriigis tulemused halvenevad ning kas selle järgi võib ennustada ülejäänud infotehnoloogiaühiskondade saatust.

Ei ole vist enam üllatus, et lapsed veedavad liiga suure oma vabast ajast ekraanide ees, näiteks nutitelefonides, digimängudega või telekavaatamisega. Üha enam uuringuid seob liigse ekraaniaja ärevushäirete ja depressiooniga.

Kas ja kuidas mõjutab koolivalikul esinev ebavõrdsus laste hariduslõhe süvenemist? Sellele küsimusele saab vastuse täna Tallinna ülikoolis kaitstud Triin Lauri doktoriööst.

Viimastel kuudel on meediast läbi käinud mitu kiusamisega seotud lugu, mis lõppesid noorte jaoks traagiliselt. Kui neid lugusid pidada isegi äärmuslikeks näideteks, on selge, et koolikiusamine mõjutab ka õpitulemusi.

Eesti Arengufondi nõukogu esimees, ettevõtja ja Vanalinna Hariduskolleegiumis ettevõtlust õpetav Ville Jehe rääkis reedel konverentsil «Haridus- Eesti arengu vedajaks», kuidas muuta Eesti haridussüsteem paremaks.

Maineka haridustesti pikaaegne eestvedaja, austraallane Ross Turner ütleb, et erinevalt paljudest teistest riikidest on Eesti õpilastele hea tulemus auasi.

Tiiu Kuurme. Foto: opleht.ee Kooli huvitavamaks muutmine sõltub väga palju sellest, kuidas me õppimist mõistame. Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on kirjutanud artikli „Õppimise mõistmisest“, kus ta selgitab eri viise õppimise olemusest arusaamiseks ning tutvustab nii ajaloolisi kui tänapäevaseid levinumaid õpikäsitusi. Täna avaldame artikli esimese osa. I Õpikäsitustest ja õppimise käsitlemisest Kõigist meile tuntud olendeist on kõige kummalisemas seisus inimene – talle on sündides kaasa antud ühtaegu nii vähe ja teisalt nii palju. Vaistud, mis aitavad neljajalgsetel tulla enese ja ümbrusega toime üsna ruttu, inimesel peaaegu puuduvad. Teisalt avab see inimesele suurimad võimalused kui kellelegi iganes – õppida, areneda, kujundada oma individuaalne originaalne elurada, jääda ellu ka võimatutes oludes. Inimese õpivõime on hämmastav, õpitahe kõikuv ja õpioskused saanud ise õppimisväärsuseks. Tsivilisatsioonide arenedes on inimtekkeline maailm ehk kultuurid ja ühiskond muutunud järjest keerulisemaks, ent iga laps alustab taas algusest. Sotsiaalselt ja globaalselt keerulistes oludes tuleb õppida teisiti ja võrreldamatult rohkem. Noore inimese käekäik hakkab sõltuma muule lisaks ka sellest, kuidas on eelnevad generatsioonid mõistnud õppimist. Õppimisest enesest on saanud võtmeküsimus inimkonna säilimises ja arenemises, niimoodi sõnastas kõigi globaalprobleemide ainsa lahendustee Rooma Klubi 1960-1970. aastail, pakkudes välja ka kontseptsioone õppimise mõiste avardamiseks ja uuendamiseks. Õppimis- ja õpetamispraktikad muutuvad visalt Viisil, nagu on mõistetud õppimist, juhatatakse laps kokkupuutesse kultuuride varamuga, eluks oluliste oskustega, omaenese vaimsete ressurssidega. Õppimis- ja õpetamispraktika on lapse elu tegelikkus, milles omakorda kujuneb tema arusaam õppimisest. Kogemused õppimisprotsessist ja arusaam õppimisest ei mõjuta üksnes asjaosaliste eneste õpisuutlikkust, vaid inimsaatusi ja ühiskonna käekäiku laiemalt. Neist on kujunenud viis suhestuda probleemidega: kas siis näiteks julge, aktiivne, mõista tahtev või alalhoidlik-kuuletuv. Kuigi arupidamised õppimise üle said alguse juba mõned sajandid tagasi, on õppimise tegelikku praktikat kujundanud olud, milles inimesed elanud ja elavad ka praegu, seega mitmed sotsiaalselt tingitud mustrid. Üks kooliga kaasnevaid mõistatusi on kooli õpetamispraktikate aeglane muutumisvõime. Ka taasiseseisvunud Eestis, kus väga kiired muutused on ühiskonnas toimimise põhimõtted viinud sootuks teistele alustele, on nagu ilmasammas jäänud püsima vana hea kooli ammused enesestmõistetavused. Miks õppimine koolis ei muutu ja miks ta üldse muutuma peaks? Rohketes analüüsides on leitud, et paljude põhjuste seas (üheks neist nt positivistliku teaduse võidukäik) on asi ka kooli enese nn süvagrammatikas ehk automatiseerunud normistikus säilitada stabiilsus kõige kiuste (rahvakeeli on see ka õpetajate mugavuseks loetud). Süvagrammatikana on teaduses mõistetud nähtamatult mõjuvat jäigastunud reeglistikku, mida loetakse ilmingu olemuslikuks jooneks. Ent sellisena on kool põhjustanud rahulolematust ühiskonnas ennegi, eriti tööandjate seas, ja seda mitte üksnes nüüd, vaid ka nt 19.saj. teise poole Ameerikas. Inimesed, kelles õpingute jooksul lämbub algatusvõime, julgus ja originaalsus, ei suuda kanda edasi ühiskondlikke arenguid ega võtta vastutust. Uue iseseisvuse aastakümned on viinud eesti kooli muutuste lävele: vanamoodi enam ei saa. Kuidas oleks uutmoodi? Eesti koolidiskursuses on mõiste uus õpikäsitus. Käsituse mõiste tähistab keeleliselt arusaama: mis on minu/meie jaoks õppimine? Võttes arusaama (käsituse) käsitlemiseks, tähendaks see lähemat vaatlust, mis õppimisse kuulub. Mida seame eesmärgiks, mismoodi uus õppimise viis hakkab praktikas välja nägema, milliseid tingimusi see vajaks ja millised suutmised inimeses nende muutuste tulemusel arenevad? Nii et kõigepealt küsigem, kas uus on õpikäsitus või õppimise käsitlus. See, mis tundub uus tänase Eesti tingimustes, on euroopaliku kultuuri mõistes mitu korda unustatud ja siis taasleitud vana. See on ka Eesti kontekstis taasleitud vana, sest mõtted, mis praegu tekkiva uuega seonduvad, kõlasid läbi Johannes Käisi sõnavõttude, kirjatööde ja õppematerjali ka juba 1920. ja 1930. aastail. Ent kindlasti mitte samasugusena. Õppiva inimese kuvand Õpikäsitus pole üksnes arusaam õppimisest. Selle eel ja selle sees on ka inimkäsitus, teadmiskäsitus, käsitused kultuurist ja ühiskonnast ning lõppeks ka see, mida kool peab suutma ehk milline inimene on haritud inimene üldisemas vaates. Mis võiks iseloomustada inimest, kes midagi on õppinud? Selles osas valitseb erinevates õppimise käsitlustes ühine arusaam. Kõige üldisemalt iseloomustavad õppinud inimest muutused tema teadvuses: tema maailmavaatelised tähendusstruktuurid rikastuvad või asetuvad ümber, muutuvad hoiakud, väärtused, häälestus. Muutuda võivad arusaamad ja suhtumine, inimene saab nägijamaks. Siia sobiks õppimisse uurija Roger Säljö arusaam: õppimine on suuresti nii küsimus info omandamisest, oskuste ja arusaamise kujunemisest kui samas ka võimest otsustada, missugune info, oskused ja arusaamad on teatud kontekstis ja tegevussüsteemi raamides olulised. Euroopalikus traditsioonis kuulub õppinud inimese kuvandisse ka kindlasti tema võime moraalselt pädevaks toimimiseks. Inimene õpib terviklikult, kogu oma olemusega. Õppimisprotsessis saavad puudutatud tema meeled, tunded, sotsiaalsed oskused, moraal jne. Õppimise viljaks on veel mitmesugused oskused: inimene kasutab paremini oma käsi, jalgu, meeli, intellekti. Ning ka tööriistu, sõiduriistu, instrumente, teisalt õpitakse märkama ja suunama oma tundeid ning meeleolusid, lahendama probleeme, toime tulema erinevates situatsioonides. Oma tunnetuse piire avardav inimene on ka enesekindel ja teadlikum oma minast – ta on maailma enesele kodustanud. Õppimisse kuulub erinevate mõtlejate-vaatlejate väitel teadmiste säilitamine mälus, uute sisemiste mõistmisstruktuuride tekkimine, teatud tegevuste ja mõttemudelite automatiseerumine (sh stereotüüpsus), prognoosimisvõime, avatus uutele kogemustele. Üks kõige enam inimesega kokkukuuluv mõiste, millest algab ja millega lõpeb õppimine, ongi kogemus. Õppimine kui kogumine ja kogemine eri kultuurides ja ajastutel Õppimisest saab rääkida kahel viisil: kui kogumisest ja kogemisest. Koguja omandab ja talletab – teadmisi, vilumusi, tehnilisi võtteid, lugusid, suutlikkust, ja saavutab pädevused. Kogeja elab läbi, käivitab mõttetegevuse ja vastuvõtumeeled, on toimuvale ergas, samastab end sündivaga. Kogemine jätkub pärast kokkupuudet õpisituatsiooniga õppija sisemises mõtestamistegevuses, sellest saab tähendusi kandev lugu tema isikuloos. Mõistagi kogevad ka kogujad ning koguvad ka kogejad, ent peamine erinevus nende vahel on õppija häälestuses – Erich Fromm räägib teoses „Omada või olla” kahest viisist olla inimene: asju omaks tehes (tarbides) või toimuvaga koos kulgedes (elades). Õppimine pole aga ainult inimarengu heade poolte teenistuses. Üldtuntud on näiteks mõiste õpitud abitus – inimesed õpivad mitte usaldama iseend ja oma mõistust, olema häälestatud mitte toime tulema, toetuma kõiges autoriteetidele ja ootama väljast tulevaid korraldusi. Kriitilisest kasvatusteadusest leiame mõiste negatiivne õppimine. See on seotud ühiskondlike võimustruktuuridega ehk vaikimisi koolile antud ülesandega siirdada inimesse teatud iseloomuga teadmiskogum ja seda saatvad ideoloogiad. Hea õpilane on see, kes kohaneb kõigega ega küsi liiga palju. Kriitilist suhet teadmisse ja mõtlemisoskusi sedalaadi õppimine ei eelda. Niisugust õppimise viisi saadab soorituskesksus. Loov teadmiste kasutamine erinevates olukordades ei pruugi õnnestuda, sest õpitud on võõra tahte jaoks. Vabades ühiskondades tähistatakse veel üht õpetamise ja õppimise viisi indoktrinatsiooni mõistega: see on teadmiste, uskumuste ja kujutelmade omandamine nö müütidena – ilma et avaneks õpitavate teadmiste päritolu ja nende õppimise mõte. Lihtsalt on ette nähtud ja kõik. Autoritaarsetes ühiskondades on indoktrinatsiooni-mõiste kasutamist välditud. Läinud sajandi teise poole kooli kriisikirjanduse peamine motiiv oligi sedalaadi inimarengut takistavate õppimise viiside esinemine koolide igapäevapraktikas ning selle kriitika. Õppimise mõistmine ehk õpikäsitused on seotud erinevate mõtlemiskultuuridega kasvatusteadustes ja pedagoogikas. Kui kaugemate aegade kirjasõnal põhinevas koolis mõisteti õppimisena peamiselt tekstide äraõppimist ja nende sisu mäletamist ning kirjutamist-arvutamist, siis modernismiperioodi uuenenud arusaamad haridusest ning psühholoogiateaduse edenemine pani ümber sõnastama ka õppimise mõiste. Teisisõnu, õppimispraktikaid on määranud nii teadmiste esinemise viis (eelmodernismi aegadel elupraktikana, trükikunsti leiutamise järgselt kirjasõnana jm.) kui ka arusaam inimesest laiemalt. Viimastel aastakümnetel on Foucault` jälgedes leidnud analüüsimist võimusuhete osa õpikäsituste kujunemisel. Juba varem avastatud vari-õpe on saanud olulist sügavust läbi võimufilosoofilise vaatluse, mis määrab ära selle, mida õpitakse teadvustamatult, et säiliksid ühiskonnas välja kujunenud võimusuhted. Hirm ja kohati lubamatus kritiseerida igat liiki ülemusi on Eestis sügavalt juurdunud. Sealjuures sõna ülemus tihe kasutamine viitab, et tegu on autoritaarse suhtega, demokraatlikule suhtele viitaks sõna juht. II osa: Levinumad õpikäsitused pedagoogika ajaloos III osa: „Aita mul teha seda ise.“ Õppimine reformpedagoogilistes suundumustes IV osa: Pedagoogiline maailm täna kui õppimise kodupaik

Paljud lapsevanemad kurdavad, et lastele antakse liiga palju õppida. Üks õpetaja aga näitab, mis oleks alternatiiv.

by Marc Tucker You’ve never been to Estonia? You owe it to...

Pseudoprobleemide asemel on hariduses hulk tegelikke lahendamist vajavaid küsimusi.

Mitmekesine klassiruum on ühiskonnale kasulikum kui eliitkoolide "kasvuhoonete" rajamine, hindas hariduspsühholoog Grete Arro ETV hommikusaates jaanuaris taas alanud Tallinna ülelinnalise vastuvõtuga koolide esimeste klasside vastuvõtukatseid kommenteerides.

Kuni õpetajad on demotiveeritud, ei aita ükski tore kvaliteedi- või haridusmudel meil kasvatada nutikamaid ja täis­väärtuslikumat elu elavaid lapsi, kirjutab lapsevanem Raimo Ülavere.

Lastega tegelevate inimeste palgad tuleks viia kiirendatud korras samale tasemele nagu on lääneriikides, kirjutavad riigikogu liige Priit Sibul (IRL) ja Tallinna Ülikooli professor Tõnu Viik.

Lapsevanem Targo Tennisberg arutleb oma blogis Eesti hariduse teemadel ning soovib asjatundjatelt vastust neljale küsimusele.

Our SEL framework, known to many as the “CASEL wheel,” helps cultivate skills and environments that advance students’ learning and development.